Rattaraam on jalgratta puhul sama tähtis, kui selgroog inimesele. Selle tugevusest ja kaalust sõltub tulevaste sõitude kiirus, marsruutide mitmekesisus ja valikuvabadus. Millest peab olema toodetud unelmate jalgratta raam? Kõige populaarsemad vastusevariandid: alumiiniumist, terasest ning süsinikkiust.

Raami valimisel võib orienteeruda juba väljakujunenud ja ajaproovile vastu pidanud traditsioonidele. Näiteks mägiratastel on tavaliselt tugev alumiiniumraam, mille eesmärgiks on pidada vastu suurtele koormustele ja läbida keerulisi marsruute. Samas ei kasutata alumiiniumraami praktiliselt kunagi maanteeratastel, kuna see on liiga raske, siin juhib peenike teras- või titaanraam,  mis võimaldab jalgratturil kiiremini ja lihtsamalt läbida ka väga pikki vahemaid.

Kõige enam on praegusel ajal levinud alumiiniumraamid.  Alumiiniumit kasutatakse praktiliselt igal pool: nii lasterataste, kui ka tippklassi kiirlaskumisrataste (Downhill) tootmises. Nii on see selle pärast, et tänu kaasaegsetele tehnoloogiatele on neid võimalik toota eriti kergetena, arvestades hinda, st neil on parim hinna ja massi vahekord. Lisaks on alumiiniumraamid tõhusamad terasraamidest enda kaalu poolest, need ei roosteta, on korrosioonikindlad.


Alumiiniumraamiga jalgratta valimisel tuleks pöörata tähelepanu alumiiniumi tüübile ja kihilisusele. On olemas kahte peamist tüüpi alumiiniumit: 6061 ja 7005. Esimene paistab silma pehmuse, mugavuse poolest, teine aga kaalu ja jäikuse poolest, seepärast kasutatakse seda tihti mitte turismi-, vaid spordirataste jaoks.


Teine peamine alumiiniumraamide erinevus on nende kihilisus. Kõige tuntumad on sirged torud, kuid need on rasked, seepärast püüavad tootjad neid peenemaks muuta, st toruseinad on õhemad, kõige paksem kiht jäetakse aga sinna, kus see vajalik on. Peale alumiiniumraami väga peeneks muutmist võib selle sein meenutada isegi alumiiniumfooliumit, kuid ohutust see ei mõjuta.